Sarah oli kahekümne üheksa aastane haiglavabatahtlik, kes oli pärast oma ema hiljutist kaotust justkui halvatud leinas ning leidis lohutust vaid sellest, et istus nende patsientide kõrval, kes pidid oma viimastele hetkedele vastu astuma täiesti üksi. Seal kohtus ta seitsmekümne kahe aastase Thomasega, õrna loomuga mehega, kes kandis kulunud rohelist seljakotti ja kellel oli haruldane oskus kuulata sügava tähelepanuga kõiki enda ümber. Kuigi nad olid teineteist tundnud vaid mõned päevad, palus Thomas Sarah’l endaga abielluda ning nad andsid haiglatoas teineteisele abielutõotuse, kasutades sõrmusena limonaadipurgi avamisrõngast. Nii sai Thomas oma viimaseks seitsmeks päevaks siin maailmas endale kaaslase.
...
...
Pärast Thomase vaikset lahkumist andis tema advokaat Sarah’le üle pleekinud rohelise seljakoti ning selgitas, et tema lahkunud abikaasa soovis, et naine saaks teada tõe tema kohta. Sarah ootas sealt rahadokumente või perekonnasaladusi, kuid kui ta koti luku avas, leidis ta hoopis kümneid ümbrikke, millele olid kirjutatud tavalised kohad nagu „bussipeatus“, „toidupood“ ja „lennujaam“. Igas ümbrikus oli mõni argine ese – vana tšekk, pilet või muu väike leid –, millele oli lisatud lühike ja mõistatuslik käsitsi kirjutatud märkus kellegi nimetu inimese kohta.
...
Seljakoti põhjas lebas kulunud märkmik, kuhu Thomas oli üles märkinud sadu tavalisi inimlikke kohtumisi, kirjeldades hetki, mil üksildased või raskustes võõrad inimesed tegid väikese sammu edasi. Sarah mõistis, et Thomas ei püüdnud neid inimesi parandada ega päästa; ta lihtsalt pööras neile täielikku tähelepanu ja kinnitas nende olemasolu maailmas, kus üksildased inimesed jäävad sageli märkamata. Tema kirjutatud sõnade kaudu hakkas Sarah aru saama, et üksindus ei tähenda ainult kaaslase puudumist, vaid sügavat valu, kui inimene tunneb, et teda pole üldse nähtud.
Selgust otsides kohtus Sarah taas advokaadiga ning avastas ajaleheväljalõike, mis paljastas, et Thomas oli tegelikult nelikümmend aastat töötanud pühendunud leinanõustajana. Ta oli oma elutöö tahtlikult saladuses hoidnud, sest uskus, et haiget saanud inimesed avanevad vabamalt siis, kui nad ei tunne end patsientidena, kes saavad ametlikku ravi. Enne lahkumist ulatas advokaat Sarah’le viimase ümbriku, millele oli kirjutatud „Pärast teisipäeva“. Thomas oli andnud juhise see alles pärast tema matuseid üle anda.
Viimases kirjas jättis Thomas Sarah’le lihtsa nimekirja ilusatest vabaõhutegevustest, meenutades talle, et elu peitub vaikselt kõige tavalisemates teisipäevades. Järgides neid omapäraseid juhiseid, külastas Sarah botaanikaaeda, sõi vanillijäätist ja jälgis kohaliku järve ääres parte, lubades lõpuks omaenda tardunud leinal sulama hakata. Lõpuks õppis ta, et kuigi ta ei saanud kurbust täielikult ravida, seisnes suurim inimlik headus lihtsalt selles, et keegi ei peaks oma rasket koormat kunagi täiesti üksi kandma.
...